Ajapildi sees

Mis siin salata, annan alla.
Vahetekk.
Vaherahu.
See on suur mäng väikesel maal.
Olen näinud maad, tundmata mängu.

Väga, kõige rohkem kardan surma.

Siis ei saa enam istuda toolil.
Tean, siis ei saa enam midagi.
Ma tahan väga toolil istuda.
See on hirm.
Tule, aita.

Jüri Üdi oli neid ridu kirjutades alles 24-25 (?). Siiski oli ta üle poole oma "ajalikust elust" juba elanud. Seda ei teadnud siis veel keegi, et umbes 23. aasta pärast on päev, mil üks Eesti suurimaid (On ehk vale sõna, kuid teisiti ei oska.) luuletajaid oma verise lõpu leiab. Mis-oleks-saanud-siis-kui-küsimusi ei ole mõtet küsida. Selle luuletuse kirjutamise ajal aga ei olnud surm noorele Juhanile veel omane küsimus. Tema looming oli siis mänglevam ja humoorikas. Ja just sellest enamasti noore Juhan Viidingu enamasti noorest ajast seletabki raamat "Ajapildi sees".

"Ma oma ajaliku elu lugu ja kõike seda biograafilist ei tahaks enda jaoks väga tähtsustada. See ei tähenda seda, et ma oma loomingut elust kuidagi lahutada ei saaks. "Nii mina seisan enese kõrval, viibates eluloole..." kui millelegi, mis jääb minust tahapoole või mida ma püüan kaotada."

Nii on.
Siiski on luule ja elu mingil kujul täiesti läbipõimunud.
Seetõttu täiesti aus.

Mari Tarandi, Juhani vanema õe (ühe kolmest), hoolimata oma auväärsetest saavutustest ikka ja alati "Juhani õe" käesoleval aastal välja lastud kirjatükist võib lugeja saada midagi õige suurt. (Võib-olla suhtun mina sellesse erilise austusega, sest oma vanema generatsiooni kokkupuutest Viidingute-Tarandite perega olen juttude kaudu huvi kaasa saanud, kuid seda pisikest lugemisvaeva soovitaksin siiski kõigile.) Lugu iseenesest on päris intiimne, kuid siiski kirjutatud nii teadja kui muidu lugeja jaoks. Eks sellegi ande on eluaegsele kirjandushuvilisele Mari Tarandile andnud kaasa pere ja igati auväärne sõpruskond.
Kui alguses lootsin saada vaid puhtalt ülevaate Juhan Viidingu elust, siis üsna varsti mõistsin, et just see vorm, et just need sõnad on need, mis aitavad mul küll minu lemmikut, kuid siiski suurelt osalt mõistmatuks jäänud luulet paremini mõista. Raamatus oli vähe traagikat (ebaõiglane oleks küll mitteoluliseks pidada isa surma, Jussi psüühilisi heitlusi, "ülepea-noorust" jm), sest üldsegi ei puudutatud 1995. aastat ja heitlusi enne seda. Õde ei pidanud end ehk venna "lõpuperioodi" analüüsijana piisavalt pädevaks? See oli aga siiski ainuõige otsus.

"Mälestuste lugejad nõuavad kirjutajatelt vastuseid küsimustele, kes on süüdi? kes tegi? miks? kuidas keegi midagi sai või millestki ilma jäi?... Mina õigeid vastuseid ei tea. Räägin nii ausalt kui oskan," kirjutab õde Mari oma mälestustes.

Ja tõepoolest, ehkki neile küsimustele otseseid vastuseid ei olnud ja ehkki see raamat polnud kindlasti mitte mõeldud minusuguste noorte kasvatamiseks, jättis sügava jälje ja puudutas see stiil, need noore tüdruku ja küpse naise mõtted, need siirad kirjad...
Kuidas kirjeldati raamatus kodust suhtlust! Kuidas küll kirjutati! Kuidas küll luuletati! Kuidas küll oldi laps ja juba inimene! Jah, ma võin öelda, et ka mina olen veel laps olnud (vanainimesejutust siinkohal hoiduda oleks ülimalt raske). Minugi põnni-aastad möödusid siiski veel Nõukogude-hõngulistes hoovides ja tihti tulin koju küünarnukid-põlved verised. Minu lapsepõlve arvelt tehnika peale veel kokku ei hoitud. Ja ma olen õnnelik. Ma olen üldse õnnelik oma lapsepõlve ja kodu üle, mis võimaldab ka praegustele pesamunadele võimalikult täisväärtusliku lapse-aja. Aga, oi, kuidas ikka tahaksin praegu kõik arvutid ja telerid puruks trampida, et rohkematel lastel oleks lapsepõlvevõimalus!

Jah, kohati tundus jabur, miks noort Juhanit nõnda piitsutati (tema "psüühikahaiguse" puhul ei näinud ma pea ühtki sümptomit, mis elu jooksul ka mul ei oleks avaldunud), kuid see selleks. Oli teine aeg ja teised reeglid. Vaat, kuidas pioneeride rida täpipealt ühel joonel pidi seisma! Tänapäeval on distsipliin jällegi midagi ülitriviaalset.


Positiivselt ja südamesse kirjutada on raske. Aitäh Mari Tarandile!
Olla on tihti raske. Aitäh Juhan Viidingule!


(Muidugi ei ole mina keegi, et nende mõtteid analüüsida ja hinnata, kuid siiski.)

NB! Ma palun endalt, et saaksin kordki elus olla tõelises pikas ja püsivas kirjavahetuses. Paberi ja tindi lõhnas, on siiski midagi rohkemat kui arvutikirjades. On kas või lõhn, mille kaudu saab anda endast suurema tükikese, kui internerivõrgu pimedais ja lõhnatuis koridorides e-maili teele saates. Kui palju on meile üldse jäänud seda vana tõelist? Kas uuel tõelisel, mis alles juurduma hakkab, on meie jaoks praegu veel mingit väärtust? Võib-olla on see vaid tühine rahutus, mis mulle pidevalt meelde tuletab, et tahaksin elada mingis teises ajas. Olen ka teisi seda ütlemas kuulnud. Nii on see vist tõesti läbi aegade olnud, et noored võitlevad selle eest, mida neil ei ole, ja vanad võitlevad selle eest, mis neil kunagi oli. Ja tegelikult saab alati enda olemise oma minale vastavaks ja mõnusaks teha. Kuid nii see võitlus (Mis võitlus?! Vale sõna puha!) muudkui veereb, nagu hernes, lõputult.

Ja just siinkohal tunnen - olin väärt seda kõike lugema, sest ka mina tunnen mingilgi määral veel kodumaa väärtust. Kuigi tean, et kunagi oli teisiti, et oli vaja just nimelt võidelda, et mitte punaseks närbuda, ja et see hoidis inimesi koos, kultuuri hoos... Nüüd on meil vaja see tagasi saada. See kultuur, see komblus, see vaim ja see olemine, elamine, hingamine. Surnud ei ole Eesti veel küll, kuid palavikuhaige, seda kindlasti. Ei oska me hoida oma isamaad, nagu seda teevad need vähesed järelejäänud, kes kunagises hinguses kasvanud.

Kui peaks olema soovi mujale lahkunud luuletaja kohta enne raamatu muretsemist mitte nii lähedast ja mitte nii siirast, kuid "aluspõhjalikku" juttu lugeda, julgen isegi soovitada oma kodulehte (http://www.htg.tartu.ee/~d6trints/), kus lühidalt ning 10. klassi õpilasele kohaselt veidi vähem süviti jutustatud kokkuvõte Viidingu elust-olust-loomingust. Ning seejärel: http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=971:kaaren-n-ela-otsas-di-siirdamine&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3218
Aga, noh, tegelikult vist kõik teavad.

Kui leiad kusagil rahu ja õnne, siis on see sinu koht - kasuta aega ja mõtiskle seal!
Kui leiad kellegi armastada, siis ongi see ime - kasuta aega ja hoia teda kogu südamega!
See on elu, mitte "life sucks".

"If you fall, I will catch you, I will be waiting"

Kui kõige suurem õnn ja suurim kurbus ristuvad, toimub iga kord südames väike plahvatus. Olete tundnud? Ma olen, tundub, õnnetähe all sündinud inimene, aga seda enam haavab kõik, mis riivab südant, mis puudutab nõrku kohti, mis vähendab lootusi, mis murrab selgroogu. Võta nüüd kinni, kust otsast oleks hea alustada selle miinuse likvideerimisest!? Jumalakartlikud ütleksid kohe, et Saatus niikuinii lahendab kõik isemoodi. Kes teab, ehk see tõepoolest kergendab igasugu koormaid? Ja võib-olla aitab joonistamine, muusika, kudumine, mõtlemise muutmine?

Täna Merille ütles hästi. Midagi sellist, et ükski teine liik peale inimese ei muretse oma liigikaaslaste pärast vähem kui inimene. Ta ütles, et kardab lausa, mis inimsuse ja inimestega juhtuda võib, kui hoolime igast hulkuvast penist (kes teeb kõvasti rohkem kahju ja kellel endale on ka juba valus elada) rohkem, kui enda mittehakkamasaavatest liigikaaslastest. (Ma ei ole loomavihkaja! Meeldivad koerad.) Inimelu maksab väga vähe! Õigemini teiste inimeste elu, isiklikult on enamus valmis oma elu ikka alati säästma. Aga nii palju õnnetust, nii palju üksildust on selles maailmas. Võib-olla piisaks ühest varahommikusest "terest", et päästa mõne inimese elu, aga seda väikestki kingitust ei raatsita teha. Õigemini ei peeta seda vajalikuks. Ei peeta vajalikuks suhelda nendega, kes ise suhtlema ei tule. Muidugi, samas on paljud ise süüdi, et nad niivõrd kinnised on ja suhtlemis-sõprusevõimalusest isegi kinni ei haara, kuid mõned lihtsalt ei julge. Neid peaks küll aeg-ajalt rääkima meelitama. Ja peaks hoolima oma ligimesest! (Näe, sellel põhineb ju kristlus (!), hoolimata sellest, et kristlik maailm sellest iial hoolinud ei ole!)

Aga see selleks. Otsime õnne, sest elu mõtet otsida tundub suur lollus. Neid mõtteid on juba meeletult kogunenud, kuid ükski ei viiks maailma kuhugi poole. Elu tuleb lihtsalt elada, ei tohi seda mõttetuks mõelda. Elu on antud võimalus. Hingele antud võimalus eksisteerida. Siiskohal, tundub mulle, ei ole kasulik mõelda, mida saame maailmale anda. See on põnev teema. Praegu ei jaksa, aga kunagi tahaks sellest siia midagi kirjutada. Omi mõtteid. Neid mõttetuid asju, mis peaks kuhugi viima. Mõtted viivad vaid vähe edasi elu mõtte otsingul ja seetõttu ongi sellele mõtlemine mõttetu. Pärast ehk...

And who can say they love you back?

Mul on vist praegu üks neist unetutest öödest, mis normaalsetel tervetel noortel esinevad haruharva, sest kipuvad piinama pigem vanas eas. Ei tea, kas hiljem just selle pärast, et alateadvus käsib vanematel võimalikult palju oma järelejäänud eluga peale hakata? Võib-olla ei peagi kõigel loogilist seletust olema...

KoKoKo-l oli üks põnev mees, kes näitas meile religiooniteemalisi lugusid. Ta seletas need kõik oma vaatenurgast lahti ka. Ja tõesti? "Milleks meile Jumal?!", küsivad paljud (noored). Kuid on ju öeldud, et inimene ei või teisiti kui peab kellessegi/millessegi uskuma. Kas Jumalasse, aatompommi, liidrisse, tapmisse, õnne, armastusse, "piiritusse"... Usk Jumalasse, võib-olla rumal usk temasse võib aga nii mõnegi halvalt teelt kõrvale juhatada. Kuigi nüüd võiks ju küsida, millesse mina usun ja jääksin kindlasti vastuse võlgu, sest nõnda noorelt pole hea kindlat seisukohta võtta. Kuid usk, samas, peaks ära hoidma just noore inimese peas toimuvaid nihkeid. See on ju vastandlik. See tähendab, et on mõttetu võtta seisukohta, enne kui see põhjalikult läbi kaalutud ja soovitatavalt auväärses eas. Selles võib kindel olla, et seisukoht on igal juhul vale või ei saa seda lihtsalt põhjendada/kindlate väidetega toetada. Vahepeal, kui oled noorepoolne, peab lihtsalt isikliku seisukohatuse sees vaevlema.

And who can say they love you back? (Lause, mis eelmisest üldse ei järeldu, aga kirjutan ma ju enda jaoks, niiet vähemalt keegi saab aru.) Kes saab kunagi öelda, et armastab kedagi rohkem kui teda armastatakse ja kes saab olla veendunud, et teise armas silmavaade tähistab armastust? Miks üldse armastuse mõiste on arvatud olema kõige alus? Ehk oleme me Universumist ja selle juhenditest valesti aru saanud ja valesid asju tähtsustanud?


Vist ei saa enam isegi aru, mida öelda tahan ja ehk polegi see oluline. Oluline on ehk hoopis see, et mõtlesin, mõtlesin sellest, mis ei tee haiget ja millele niikuinii ühest vastust leida ei õnnestu. Nii vist ongi vaja teha - on vaja end sundida valede, negatiivsete mõtete asemel teistsuguseid mõtlema, niikaua kui see õnnestub. Ehk jääks siis paljud enesetapud ja vennamõrvad ka ära. Siis, kui oma esimeses vihas või ängistuses mõelda millelegi hetkeseisukohalt täiesti ebaolulisele, õppida end sundima sellele mõtlema. Äkki siis, läbi nende teiste mõtete, mis pole niivõrd rõhuvad, vaibub vähehaaval ka halb? Äkki peaks ka seda koolis õpetatama?

...

Here goes the sun

Suvi on nii müstiline. Kui raamatut loen või filmi vaatan, tuleb palju soojem tunne, kui tegevus toimub suvel. Nüüd võikski suvi südamesse jääda.
Viimasel ajal olen ümbritsevas hästi palju ülemõtlemist tundnud. Kohe tunnetan, et probleemid (nii mul kui teistel) on tulnud ainult mõtlemisest. Nii, et tegelikult ei olegi olukord väga paha, aga... no saate aru küll! Ja mulle tundub, et kui me oma isiklikest probleemidest nii palju ei pläkutaks, siis me ei kinnistaks neid ka nii palju. See tekitab nagu mingisuguse võltsreaalsuse, murede reaalsuse. Mina näiteks püüan nüüd probleemitult mõelda. Ma mõtlen neist mööda. Muidugi, mingite asjade eest ei saa põgeneda, aga minul õnneks selliseid suuri-suuri jamasid eriti ei ole. Ja selle üle olen väga tänulik.

Üritame suve hoida!

Kui puude lehed suureks saavad, siis ei tunne ma enam kevadest nii suurt rõõmu kui praegu. Selleks ajaks oleme selle iluga juba ära harjunud.
Hästi paljude asjadega on samamoodi.

Vaimuvalgusest

Tering räägib pidevalt, et Eestis ei ole tõsiseltvõetavat intelligentsi. Põhjuseks toob ta, et meie n.ö. kultuurrahvana oleme veel väga noored ja ei saagi võistelda nendega, kellel on kahetuhande aastane "intellekt".

Mina ei ole sellega nõus. Eesti haritlaskond on esimesest ärkamisajast peale olnud väga tugevapõhjaline. Meil ehk ei olnud siis veel kirjanduslikku keelt, kuid keegi meist tänapäevastest ei tohiks kahelda Tõnissoni, Haava, Koidula, Hurda jne harituses ja tarkuses. Ja kuna sellised nimed tõusid esile nii järsku, võime oletada, et ka nende talupidajatest vanemad ja vanavanemad pidid mõistlikud olema.

Esiteks, Eesti on niivõrd väiksem, kui "haritum" Lääne-Euroopa, et kui Prantsusmaal on oma ala tippe 100-200, siis on loogiline, et meil on neid 2-3. Ja nende tippude ümber töötavad keskpärasemad inimesed, mille tõttu võib öelda, et Eestis on palju keskpärasust. Kuid see on kõik loogiline ja asjade loomulik käik. Meil on sama tarku kui mujal ja samas suhtes nagu mujal. Nende häält tuleb lihtsalt rohkem kuulata.

Teiseks, Esimene ja Teine maailmasõda ehk siis Saksamaa ja Venemaa riisusid meie haritlaskonna - see saadeti esimese raksuga Siberisse või valangu ette. Nende lapsed jäid sündimata ja nende paljud teod tegemata. Meile jäi vaid väike "vaimukiht", kes on varsti jälle pead tõstmas. Teeb seda praegugi, kuid ehk on veel veidi liiga noor ja mässumeelne. Varsti algab uus rahvuslik ärkamine ning rohi on rohelisem ja taevas sinisem (ehk vähem nihilismi ja negativismi), sest siis ei vaja Eesti Aru enam ainult mässu, vaid hakkab juba lahendusi otsima, ei lahmi - kasvab suureks.