Koventsioonid

Olin raamatukogus. See on vaikne paik, kus inimesed loevad ja õpivad.
Mu kõrval istus suurte kõrvaklappidega kutt.
Mingil hetkel tõusis suurte kõrvaklappidega kutt püsti ja hakkas pea peal seisma. Ja teisi harjutusi tegi ta ka.
Minu kõrval, taga ja ees.
Appi, kui imelik poiss!
Natuke kuri vist ka.
Ega ta mulle miskit halba ei tee?!
Siis sain aru, kui kuradi tobedalt tavapärase, plaanipärase, harjumuspärase mõtlemisega jamps ma olen.
Tüüp oli vaikselt ja tegi lihtsalt oma kõrvaklapi-võimlemist.
Aga ei, raamatukogus peab istuma. Pulmas on üks pulmaisa. Korralikud noormehed teevad neidudele välja. Korralikud neiud on vaiksed ja malbed või igatahes ülalpeetud. Korralikud mehed käivad tööl. Korralikud naised on korralikult riides. Pulmaisa pöördub alati enne mehe poole. Korralik teatrikülastaja ei lahku enne etenduse lõppu.
Tubli inimene on korralik, täpne ja ratsionaalne. Sest nii on ühiskonnas kergem. Kergem tavalisel inimesel tavaliste inimeste seas. Ja ühiskonnal kergem. Inimeste psühholoogiast on ka parem aimu saada, kui kõik on sarnased.

Minu raamatukogu-kõrvaklapi-poiss tegi lihtsalt asju, mida tavaliselt ei tehta. Astus turvalisest traditsionaalsest ruumist välja.
Tema on muidugi vaid miniatuur, mudelnäide, tegelikult seisneb konventsionaalsus paljuski muus kui vaid pea peal seisus. Me kõik oleme sest läbi imbunud. Kasvõi juba sellega, et kanname riideid. Milleks me siis elame? Konventsionaalsuse-mudeli järgi selleks, et oma elu võimalikult ratsionaalselt ära pidada. Et kõik meist aru saaksid. Ma ei ütle, et see vale on... Iseasi, kas kõik peavad.