Ristiratast.

2011-06-20T16:27:00.000+03:00

2011-06-19T18:27:00.002+03:00

I love you, little boy.

Because of The Sadness -

the greatest feeling (you know, what I mean).

But when you're strong enough not to think,

the New Life begins,

whether you want this

or not.

I'm 60 feet tall!

2011-06-02T12:27:00.002+03:00

"Kas on kerge olla mõrtsukas?" - "Ei ole, raske on."

2011-06-01T00:17:00.004+03:00

Täna puhastasin oma hinge.

Andsin sellest kõik asjakohase välja ja tunne tuli kergem. Mitte kerge. Siiski mitte kerge.

Ja ma soovitan seda kõigile - rääkige inimestele, kellele teil on rääkida. Rääkige kõik, mis vähekegi kannatab, ilma kaunistamata ära. Mitte et haiget teha, vaid et ennast ravida. Siis on teistel ka parem. Kokkuvõttes.

Seda ütleks teile ka Freud - minu teadvus ja alateadvus hakkasid täiel mürinal üle kuumenema. Kees ja kees, aga nüüd ei saa ta enam täiel kuumusel keeda, sest
teisel osapoolel, kes enne tuld alla pani, on nüüd selgem,
mis minu maailmas toimub.

On hea ennast avada. See lubab tervisel kauem kesta.

John Cooper Clarke tulemas

2011-04-20T22:57:00.002+03:00

k o n: ad

2011-02-15T14:44:00.000+02:00

meeskonnal korraga hakkas igav
- kas oli see kõhulahtisti?
mäng jäi katki

mankind istus kivile
ja hakkas järele mõtlema
- või ehk hoopis womankond?

ei-ei, naistest see olla ei saanud -
neid ju ei eksi(n?)
steeri

viimasel ajal muidugi...
aga mis tast tühjast rääkida
jäävad veel uskuma,
et on mingi ühine kind

aga nendel pole tarvis
vaja hoopis olla kindim
muidu hakatakse sookvoote püstitama
siis oleme püsti hädas

Have you ever been raped by the Death? I just got.

2011-02-11T16:33:00.001+02:00

(Järgnev lugu pole kuidagiviisi seotud pealkirjaga. Ometi on mõlemad tõestisündinud lood - minu peas. =D.)

Õhtuhämaruses
punakaslillas valguses
krõbeda koorikuga punakal liival
välkles lõke.

Lõkkehämaruses
müstilises helenduses
istusid kaks porgandit
ja peet.

Ja tuli tüli.

Vaimupimeduses
krõbedal liival
jooksid kaks porgandit
ajas taga üks peet.

Elu imeduses

järsku

muundusid kaks porgandit üheks

ja küsisid häälekal tumedal toonil:

"Kas ma olen nüüd su boss, peet?!"

Peet jooksis küll väledalt, ometi ei suutnud ta pageda mitmed korrad suurema porgandi käest.
Viimasel jõuraasud otsakorral andis ta alla, vastates lõpuks ühestunud porgandi häälekatele nõudmistele - nüüdsest oli porgand peedi boss.
Rahuldatud porgand duubeldus nüüd taas kaheks, aga sellest ajast peale, olles ükskord oma sõna andnud, pühkis ja puhistas peet ümber lõkke, täites endast mitu korda väiksemate porgandite suurenenud nõudmisi.
Higi laubal.
Punakas valguses.
Krõbedal liival.

Võimu valemid.

Koventsioonid

2011-01-23T10:52:00.000+02:00

Olin raamatukogus. See on vaikne paik, kus inimesed loevad ja õpivad.
Mu kõrval istus suurte kõrvaklappidega kutt.
Mingil hetkel tõusis suurte kõrvaklappidega kutt püsti ja hakkas pea peal seisma. Ja teisi harjutusi tegi ta ka.
Minu kõrval, taga ja ees.
Appi, kui imelik poiss!
Natuke kuri vist ka.
Ega ta mulle miskit halba ei tee?!
Siis sain aru, kui kuradi tobedalt tavapärase, plaanipärase, harjumuspärase mõtlemisega jamps ma olen.
Tüüp oli vaikselt ja tegi lihtsalt oma kõrvaklapi-võimlemist.
Aga ei, raamatukogus peab istuma. Pulmas on üks pulmaisa. Korralikud noormehed teevad neidudele välja. Korralikud neiud on vaiksed ja malbed või igatahes ülalpeetud. Korralikud mehed käivad tööl. Korralikud naised on korralikult riides. Pulmaisa pöördub alati enne mehe poole. Korralik teatrikülastaja ei lahku enne etenduse lõppu.
Tubli inimene on korralik, täpne ja ratsionaalne. Sest nii on ühiskonnas kergem. Kergem tavalisel inimesel tavaliste inimeste seas. Ja ühiskonnal kergem. Inimeste psühholoogiast on ka parem aimu saada, kui kõik on sarnased.

Minu raamatukogu-kõrvaklapi-poiss tegi lihtsalt asju, mida tavaliselt ei tehta. Astus turvalisest traditsionaalsest ruumist välja.
Tema on muidugi vaid miniatuur, mudelnäide, tegelikult seisneb konventsionaalsus paljuski muus kui vaid pea peal seisus. Me kõik oleme sest läbi imbunud. Kasvõi juba sellega, et kanname riideid. Milleks me siis elame? Konventsionaalsuse-mudeli järgi selleks, et oma elu võimalikult ratsionaalselt ära pidada. Et kõik meist aru saaksid. Ma ei ütle, et see vale on... Iseasi, kas kõik peavad.

Meeletud emotsioonid!

2011-01-09T12:18:00.000+02:00

Te võite seda vaadata

2010-11-09T23:19:00.000+02:00

Luban endale sellel nädalal haigust ja niisiis viis meie logelemisteekond selle filmini (mille kallis Sandra tasahilju Erki läpakasse sikutas). Ja kuigi Marie ja Sandra või hoopis Jürgen (?) kinkisid mulle (?) Michel Gondry mingi unenäo-filmi ka, mida me Erkiga ei jaksanud isegi poole peale vaadata, (nüüd kindlasti teeme seda kunagi), siis see film on tõesti väärt. Paneb mõtlema asjade üle ja näiteks mina tundsin ennast ära kogu aeg selles tädis, keda mängis Kate Winslet. Kuigi mul küll nii lahedat värvi juuksed ei ole kogu aeg.
Ja kui hästi mängisid! Isegi Jim Carrey suutis oma koomiku-varjust välja astuda.

Ma ei saanud kuidagi magama jääda, sest oli tahtmine hästi palju filmist rääkida. Lõpuks hakkasime siis mõtlema, et mis selle filmi mõte võis olla (sest see oli küll selline mõttega-film. Mitte et mõte kohustuslik oleks, eksole). Jõudsime lõpuks selleni välja, et päris õudne segadus võib tekkida, kui teadus sedapsi areneb - nii palju võimalusi, nii palju lolle võimalusi oma eluga tehislikult manipuleerida. Eks film tahtiski sellist hirmu tekitada.
Ja suhte-teema oli ka ilus. Tavaliselt väga ilus ei ole, nüüd oli.

Soovitan soojalt, keda mu soovitus kotib. Ja Erki oma.
Head kustutamist!

Mis on vabadus? Või midagi sellist...

2010-11-06T21:33:00.001+02:00

Kuidas ma saan kirjutada esseed, kui mul ei ole mingit konstruktiivset mõtlemist?
Aidake siis mind - Mill, Arendt, Sartre, Weber, Oakeshott, Marx jne on teema.
Nojah, aga pean siiski tunnistama tõsiasja, et kuna olen nii ebajärjepidev blogikirjutaja ja ega see blog just kõige meelierutavam ei ole (hoolimata sellest, et mõtted, mille ma siia 3-4 aastat tagasi kirja panin, võivad ikka naerma ajada küll), siis tõenäoliselt te mind paari päeva jooksul ei aita ka.
Peaksin ennast parandama.
Jah, peaksin ennast parandama...

Tõepoolest,

2010-05-04T22:22:00.000+03:00

Marx oli päris voolava jutuga mees, aga meil tuleb leppida tõsiasjaga, et nii proletariaat kui ka kapitalism (selle sõna marksistlikus mõttes) on surnud.

ROMBI RUUTU EI MAHUTA

2010-04-14T22:05:00.000+03:00

Ebakindlus

2010-02-04T13:23:00.001+02:00

Kui midagi tohutult soovid, siis saad selle - nii kõik räägivad. Ma tõsiselt kahtlen, et see kõigi inimeste ja situatsioonide koha pealt paika peab. Aga nii nagu praegu, ei tohi enam kaua jätkuda. Identiteedikriis, seda see on.
Üldiselt olen tegelikult pagana õnnelik ja rahul, ainult seejuures nii rahulolematu. Iga väiksemgi valekäik teiste ja eriti minu enese poolt, viib mu nii rööpast välja ja selle pärast kannatavad mu lähedased. Teagi siis, kuidas rahu saada, kuigi mu kõrval on maailma kõige rahulikum inimene.

Püüan, püüan, püüan, aga ei teagi, kuidas tegutseda ja mida ma täpselt püüan. Aega on lihtsalt väga vähe antud.

Jõudu kõigile püüdjatele!

Ajapildi sees

2009-04-19T22:21:00.000+03:00

Mis siin salata, annan alla.
Vahetekk.
Vaherahu.
See on suur mäng väikesel maal.
Olen näinud maad, tundmata mängu.

Väga, kõige rohkem kardan surma.

Siis ei saa enam istuda toolil.
Tean, siis ei saa enam midagi.
Ma tahan väga toolil istuda.
See on hirm.
Tule, aita.

Jüri Üdi oli neid ridu kirjutades alles 24-25 (?). Siiski oli ta üle poole oma "ajalikust elust" juba elanud. Seda ei teadnud siis veel keegi, et umbes 23. aasta pärast on päev, mil üks Eesti suurimaid (On ehk vale sõna, kuid teisiti ei oska.) luuletajaid oma verise lõpu leiab. Mis-oleks-saanud-siis-kui-küsimusi ei ole mõtet küsida. Selle luuletuse kirjutamise ajal aga ei olnud surm noorele Juhanile veel omane küsimus. Tema looming oli siis mänglevam ja humoorikas. Ja just sellest enamasti noore Juhan Viidingu enamasti noorest ajast seletabki raamat "Ajapildi sees".

"Ma oma ajaliku elu lugu ja kõike seda biograafilist ei tahaks enda jaoks väga tähtsustada. See ei tähenda seda, et ma oma loomingut elust kuidagi lahutada ei saaks. "Nii mina seisan enese kõrval, viibates eluloole..." kui millelegi, mis jääb minust tahapoole või mida ma püüan kaotada."

Nii on.
Siiski on luule ja elu mingil kujul täiesti läbipõimunud.
Seetõttu täiesti aus.

Mari Tarandi, Juhani vanema õe (ühe kolmest), hoolimata oma auväärsetest saavutustest ikka ja alati "Juhani õe" käesoleval aastal välja lastud kirjatükist võib lugeja saada midagi õige suurt. (Võib-olla suhtun mina sellesse erilise austusega, sest oma vanema generatsiooni kokkupuutest Viidingute-Tarandite perega olen juttude kaudu huvi kaasa saanud, kuid seda pisikest lugemisvaeva soovitaksin siiski kõigile.) Lugu iseenesest on päris intiimne, kuid siiski kirjutatud nii teadja kui muidu lugeja jaoks. Eks sellegi ande on eluaegsele kirjandushuvilisele Mari Tarandile andnud kaasa pere ja igati auväärne sõpruskond.
Kui alguses lootsin saada vaid puhtalt ülevaate Juhan Viidingu elust, siis üsna varsti mõistsin, et just see vorm, et just need sõnad on need, mis aitavad mul küll minu lemmikut, kuid siiski suurelt osalt mõistmatuks jäänud luulet paremini mõista. Raamatus oli vähe traagikat (ebaõiglane oleks küll mitteoluliseks pidada isa surma, Jussi psüühilisi heitlusi, "ülepea-noorust" jm), sest üldsegi ei puudutatud 1995. aastat ja heitlusi enne seda. Õde ei pidanud end ehk venna "lõpuperioodi" analüüsijana piisavalt pädevaks? See oli aga siiski ainuõige otsus.

"Mälestuste lugejad nõuavad kirjutajatelt vastuseid küsimustele, kes on süüdi? kes tegi? miks? kuidas keegi midagi sai või millestki ilma jäi?... Mina õigeid vastuseid ei tea. Räägin nii ausalt kui oskan," kirjutab õde Mari oma mälestustes.

Ja tõepoolest, ehkki neile küsimustele otseseid vastuseid ei olnud ja ehkki see raamat polnud kindlasti mitte mõeldud minusuguste noorte kasvatamiseks, jättis sügava jälje ja puudutas see stiil, need noore tüdruku ja küpse naise mõtted, need siirad kirjad...
Kuidas kirjeldati raamatus kodust suhtlust! Kuidas küll kirjutati! Kuidas küll luuletati! Kuidas küll oldi laps ja juba inimene! Jah, ma võin öelda, et ka mina olen veel laps olnud (vanainimesejutust siinkohal hoiduda oleks ülimalt raske). Minugi põnni-aastad möödusid siiski veel Nõukogude-hõngulistes hoovides ja tihti tulin koju küünarnukid-põlved verised. Minu lapsepõlve arvelt tehnika peale veel kokku ei hoitud. Ja ma olen õnnelik. Ma olen üldse õnnelik oma lapsepõlve ja kodu üle, mis võimaldab ka praegustele pesamunadele võimalikult täisväärtusliku lapse-aja. Aga, oi, kuidas ikka tahaksin praegu kõik arvutid ja telerid puruks trampida, et rohkematel lastel oleks lapsepõlvevõimalus!

Jah, kohati tundus jabur, miks noort Juhanit nõnda piitsutati (tema "psüühikahaiguse" puhul ei näinud ma pea ühtki sümptomit, mis elu jooksul ka mul ei oleks avaldunud), kuid see selleks. Oli teine aeg ja teised reeglid. Vaat, kuidas pioneeride rida täpipealt ühel joonel pidi seisma! Tänapäeval on distsipliin jällegi midagi ülitriviaalset.

Positiivselt ja südamesse kirjutada on raske. Aitäh Mari Tarandile!
Olla on tihti raske. Aitäh Juhan Viidingule!

(Muidugi ei ole mina keegi, et nende mõtteid analüüsida ja hinnata, kuid siiski.)

NB! Ma palun endalt, et saaksin kordki elus olla tõelises pikas ja püsivas kirjavahetuses. Paberi ja tindi lõhnas, on siiski midagi rohkemat kui arvutikirjades. On kas või lõhn, mille kaudu saab anda endast suurema tükikese, kui internerivõrgu pimedais ja lõhnatuis koridorides e-maili teele saates. Kui palju on meile üldse jäänud seda vana tõelist? Kas uuel tõelisel, mis alles juurduma hakkab, on meie jaoks praegu veel mingit väärtust? Võib-olla on see vaid tühine rahutus, mis mulle pidevalt meelde tuletab, et tahaksin elada mingis teises ajas. Olen ka teisi seda ütlemas kuulnud. Nii on see vist tõesti läbi aegade olnud, et noored võitlevad selle eest, mida neil ei ole, ja vanad võitlevad selle eest, mis neil kunagi oli. Ja tegelikult saab alati enda olemise oma minale vastavaks ja mõnusaks teha. Kuid nii see võitlus (Mis võitlus?! Vale sõna puha!) muudkui veereb, nagu hernes, lõputult.

Ja just siinkohal tunnen - olin väärt seda kõike lugema, sest ka mina tunnen mingilgi määral veel kodumaa väärtust. Kuigi tean, et kunagi oli teisiti, et oli vaja just nimelt võidelda, et mitte punaseks närbuda, ja et see hoidis inimesi koos, kultuuri hoos... Nüüd on meil vaja see tagasi saada. See kultuur, see komblus, see vaim ja see olemine, elamine, hingamine. Surnud ei ole Eesti veel küll, kuid palavikuhaige, seda kindlasti. Ei oska me hoida oma isamaad, nagu seda teevad need vähesed järelejäänud, kes kunagises hinguses kasvanud.

Kui peaks olema soovi mujale lahkunud luuletaja kohta enne raamatu muretsemist mitte nii lähedast ja mitte nii siirast, kuid "aluspõhjalikku" juttu lugeda, julgen isegi soovitada oma kodulehte (http://www.htg.tartu.ee/~d6trints/), kus lühidalt ning 10. klassi õpilasele kohaselt veidi vähem süviti jutustatud kokkuvõte Viidingu elust-olust-loomingust. Ning seejärel: http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=971:kaaren-n-ela-otsas-di-siirdamine&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3218
Aga, noh, tegelikult vist kõik teavad.

2009-04-10T00:06:00.000+03:00

Kui leiad kusagil rahu ja õnne, siis on see sinu koht - kasuta aega ja mõtiskle seal!
Kui leiad kellegi armastada, siis ongi see ime - kasuta aega ja hoia teda kogu südamega!
See on elu, mitte "life sucks".

"If you fall, I will catch you, I will be waiting"

2009-01-07T21:37:00.000+02:00

Kui kõige suurem õnn ja suurim kurbus ristuvad, toimub iga kord südames väike plahvatus. Olete tundnud? Ma olen, tundub, õnnetähe all sündinud inimene, aga seda enam haavab kõik, mis riivab südant, mis puudutab nõrku kohti, mis vähendab lootusi, mis murrab selgroogu. Võta nüüd kinni, kust otsast oleks hea alustada selle miinuse likvideerimisest!? Jumalakartlikud ütleksid kohe, et Saatus niikuinii lahendab kõik isemoodi. Kes teab, ehk see tõepoolest kergendab igasugu koormaid? Ja võib-olla aitab joonistamine, muusika, kudumine, mõtlemise muutmine?

Täna Merille ütles hästi. Midagi sellist, et ükski teine liik peale inimese ei muretse oma liigikaaslaste pärast vähem kui inimene. Ta ütles, et kardab lausa, mis inimsuse ja inimestega juhtuda võib, kui hoolime igast hulkuvast penist (kes teeb kõvasti rohkem kahju ja kellel endale on ka juba valus elada) rohkem, kui enda mittehakkamasaavatest liigikaaslastest. (Ma ei ole loomavihkaja! Meeldivad koerad.) Inimelu maksab väga vähe! Õigemini teiste inimeste elu, isiklikult on enamus valmis oma elu ikka alati säästma. Aga nii palju õnnetust, nii palju üksildust on selles maailmas. Võib-olla piisaks ühest varahommikusest "terest", et päästa mõne inimese elu, aga seda väikestki kingitust ei raatsita teha. Õigemini ei peeta seda vajalikuks. Ei peeta vajalikuks suhelda nendega, kes ise suhtlema ei tule. Muidugi, samas on paljud ise süüdi, et nad niivõrd kinnised on ja suhtlemis-sõprusevõimalusest isegi kinni ei haara, kuid mõned lihtsalt ei julge. Neid peaks küll aeg-ajalt rääkima meelitama. Ja peaks hoolima oma ligimesest! (Näe, sellel põhineb ju kristlus (!), hoolimata sellest, et kristlik maailm sellest iial hoolinud ei ole!)

Aga see selleks. Otsime õnne, sest elu mõtet otsida tundub suur lollus. Neid mõtteid on juba meeletult kogunenud, kuid ükski ei viiks maailma kuhugi poole. Elu tuleb lihtsalt elada, ei tohi seda mõttetuks mõelda. Elu on antud võimalus. Hingele antud võimalus eksisteerida. Siiskohal, tundub mulle, ei ole kasulik mõelda, mida saame maailmale anda. See on põnev teema. Praegu ei jaksa, aga kunagi tahaks sellest siia midagi kirjutada. Omi mõtteid. Neid mõttetuid asju, mis peaks kuhugi viima. Mõtted viivad vaid vähe edasi elu mõtte otsingul ja seetõttu ongi sellele mõtlemine mõttetu. Pärast ehk...

And who can say they love you back?

2008-11-08T00:42:00.000+02:00

Mul on vist praegu üks neist unetutest öödest, mis normaalsetel tervetel noortel esinevad haruharva, sest kipuvad piinama pigem vanas eas. Ei tea, kas hiljem just selle pärast, et alateadvus käsib vanematel võimalikult palju oma järelejäänud eluga peale hakata? Võib-olla ei peagi kõigel loogilist seletust olema...

KoKoKo-l oli üks põnev mees, kes näitas meile religiooniteemalisi lugusid. Ta seletas need kõik oma vaatenurgast lahti ka. Ja tõesti? "Milleks meile Jumal?!", küsivad paljud (noored). Kuid on ju öeldud, et inimene ei või teisiti kui peab kellessegi/millessegi uskuma. Kas Jumalasse, aatompommi, liidrisse, tapmisse, õnne, armastusse, "piiritusse"... Usk Jumalasse, võib-olla rumal usk temasse võib aga nii mõnegi halvalt teelt kõrvale juhatada. Kuigi nüüd võiks ju küsida, millesse mina usun ja jääksin kindlasti vastuse võlgu, sest nõnda noorelt pole hea kindlat seisukohta võtta. Kuid usk, samas, peaks ära hoidma just noore inimese peas toimuvaid nihkeid. See on ju vastandlik. See tähendab, et on mõttetu võtta seisukohta, enne kui see põhjalikult läbi kaalutud ja soovitatavalt auväärses eas. Selles võib kindel olla, et seisukoht on igal juhul vale või ei saa seda lihtsalt põhjendada/kindlate väidetega toetada. Vahepeal, kui oled noorepoolne, peab lihtsalt isikliku seisukohatuse sees vaevlema.

And who can say they love you back? (Lause, mis eelmisest üldse ei järeldu, aga kirjutan ma ju enda jaoks, niiet vähemalt keegi saab aru.) Kes saab kunagi öelda, et armastab kedagi rohkem kui teda armastatakse ja kes saab olla veendunud, et teise armas silmavaade tähistab armastust? Miks üldse armastuse mõiste on arvatud olema kõige alus? Ehk oleme me Universumist ja selle juhenditest valesti aru saanud ja valesid asju tähtsustanud?

Vist ei saa enam isegi aru, mida öelda tahan ja ehk polegi see oluline. Oluline on ehk hoopis see, et mõtlesin, mõtlesin sellest, mis ei tee haiget ja millele niikuinii ühest vastust leida ei õnnestu. Nii vist ongi vaja teha - on vaja end sundida valede, negatiivsete mõtete asemel teistsuguseid mõtlema, niikaua kui see õnnestub. Ehk jääks siis paljud enesetapud ja vennamõrvad ka ära. Siis, kui oma esimeses vihas või ängistuses mõelda millelegi hetkeseisukohalt täiesti ebaolulisele, õppida end sundima sellele mõtlema. Äkki siis, läbi nende teiste mõtete, mis pole niivõrd rõhuvad, vaibub vähehaaval ka halb? Äkki peaks ka seda koolis õpetatama?

...

Here goes the sun

2008-08-24T13:30:00.000+03:00

Suvi on nii müstiline. Kui raamatut loen või filmi vaatan, tuleb palju soojem tunne, kui tegevus toimub suvel. Nüüd võikski suvi südamesse jääda.
Viimasel ajal olen ümbritsevas hästi palju ülemõtlemist tundnud. Kohe tunnetan, et probleemid (nii mul kui teistel) on tulnud ainult mõtlemisest. Nii, et tegelikult ei olegi olukord väga paha, aga... no saate aru küll! Ja mulle tundub, et kui me oma isiklikest probleemidest nii palju ei pläkutaks, siis me ei kinnistaks neid ka nii palju. See tekitab nagu mingisuguse võltsreaalsuse, murede reaalsuse. Mina näiteks püüan nüüd probleemitult mõelda. Ma mõtlen neist mööda. Muidugi, mingite asjade eest ei saa põgeneda, aga minul õnneks selliseid suuri-suuri jamasid eriti ei ole. Ja selle üle olen väga tänulik.

Üritame suve hoida!

2008-05-08T21:13:00.000+03:00

Kui puude lehed suureks saavad, siis ei tunne ma enam kevadest nii suurt rõõmu kui praegu. Selleks ajaks oleme selle iluga juba ära harjunud.
Hästi paljude asjadega on samamoodi.

Vaimuvalgusest

2008-05-04T12:11:00.001+03:00

Tering räägib pidevalt, et Eestis ei ole tõsiseltvõetavat intelligentsi. Põhjuseks toob ta, et meie n.ö. kultuurrahvana oleme veel väga noored ja ei saagi võistelda nendega, kellel on kahetuhande aastane "intellekt".

Mina ei ole sellega nõus. Eesti haritlaskond on esimesest ärkamisajast peale olnud väga tugevapõhjaline. Meil ehk ei olnud siis veel kirjanduslikku keelt, kuid keegi meist tänapäevastest ei tohiks kahelda Tõnissoni, Haava, Koidula, Hurda jne harituses ja tarkuses. Ja kuna sellised nimed tõusid esile nii järsku, võime oletada, et ka nende talupidajatest vanemad ja vanavanemad pidid mõistlikud olema.

Esiteks, Eesti on niivõrd väiksem, kui "haritum" Lääne-Euroopa, et kui Prantsusmaal on oma ala tippe 100-200, siis on loogiline, et meil on neid 2-3. Ja nende tippude ümber töötavad keskpärasemad inimesed, mille tõttu võib öelda, et Eestis on palju keskpärasust. Kuid see on kõik loogiline ja asjade loomulik käik. Meil on sama tarku kui mujal ja samas suhtes nagu mujal. Nende häält tuleb lihtsalt rohkem kuulata.

Teiseks, Esimene ja Teine maailmasõda ehk siis Saksamaa ja Venemaa riisusid meie haritlaskonna - see saadeti esimese raksuga Siberisse või valangu ette. Nende lapsed jäid sündimata ja nende paljud teod tegemata. Meile jäi vaid väike "vaimukiht", kes on varsti jälle pead tõstmas. Teeb seda praegugi, kuid ehk on veel veidi liiga noor ja mässumeelne. Varsti algab uus rahvuslik ärkamine ning rohi on rohelisem ja taevas sinisem (ehk vähem nihilismi ja negativismi), sest siis ei vaja Eesti Aru enam ainult mässu, vaid hakkab juba lahendusi otsima, ei lahmi - kasvab suureks.

2008-04-27T02:08:00.000+03:00

Kui kahtleme inimlikkuses, mille siis maailm meist teinud on? Kui kahtleme armastuses, küsitakse, milleks üldse elada? Kui kahtleme sõpruses, mis me siis üldse oleme? Kui kahelda piirides, kas ollakse siis väärt? Aga kui ei kahelda kires, miks siis halb peab olema?
Mis pagana asi meid elamas hoiab ja miks, kurat, me filosofeerime? Miks on vaja mõtteid, mis enese jaoks nii või teisiti enda kasuks sirgeks mõeldakse? Inimene on kõrgeim tänu sellele, et mõtleb - kas pole mitte irooniline? Ja miks mina sellest üldse mõtlen?

TMK 2. 2008

2008-03-03T22:14:00.000+02:00

Emadepäeval peavad kõik lapsed laulma
ja emale lilli kinkima ja peaministrid arvavad
et kõik emad tahavad et neid austataks
ja kõik peaministrid unistavad
et kõik naised kes ei ole emad
tunnevad ennast ükskord kehvasti
kehvemini kui kunagi varem
seepärast võtavad valitsused vastu
erisoodustused emadele
ja vanemapalga seaduse
kõik õpetajad usuvad et kõik emad viitsivad
pühapäeva hommikul kell kümme
emadepäevakontserdile tulla
et kõik emad määratlevad end sotsiaalse grupina "emad"
et kõik emad solvuvad lapsikult kui neile ei laulda
või võtavad südamesse laste julma hoolimatust
rohkem kui ühiskonna kaunist kahepalgelisust
et kõikide emade ees peab laval närveerima
poisipeaga emade ja kübaraga emade ja hõbedase autoga emade
ija vakstukotiga emade ja kilekotiga emade ja Saint Laurent-silmsete emade
hakkajate kullisilmsete üksikemade ja jaanalinnu moodi pereemade ees
ja harvade tublide isade ees kes seisavad saali viimases reas
sest nad ei saa istuda nad on ju mehed ja täna istuvad emad
sest see on nii tore nii tore on võõrastele laulda
kas ema südant tunned sa
pühapäeva hommikul kell kümme umbses saalis
maomahlakorinal
sest kui me ei laula emadele
siis surevad nad ükskord ära
mitte unepuudusest ega seksinäljast
vaid meie poolt rikutud emadepäevast
ja meile jääb kohutav süütunne
nii suur et me ei pöördugi enam tagasi ühiskonda
peaminister usub
et kõikidel emadel on kullast südaketiga kaelas
et kõik emad on lugenud lastepsühholoogiat
et kõik emad tunnevad hästi sillateooriat ja lapse isa
et kõik emad elavad küttega korteris kus kraanist jookseb sooja vett
et kõik enam on hansapanga kliendid ja unistavad laenust
et kõik emad panevad jalga spordipüksid ja võtavad kaalust maha...
(Elo Viiding)

"Pereelu on jätkuvalt liialt naiste õlgadel ja väga raske on ühtaegu sünnitada ja ihakultuuris vormis püsida. Naine, kes jääb ihaühiskonnas sünnituse järel kodu- ja lastevangi, ei kipu edaspidi ise peret laiendama ega anna selleks ka ihaldavat eeskuju."

"Aga milleks siis samas meie erakordne individualism, käsikäes Venemaaga üks Euroopa kõige teravamaid kihistumisi?"

VALLE-STEN MAISTE

Teatrid.

2008-02-23T00:03:00.000+02:00

Me käisime Mariega hiljuti Viljandis Tudengite Teatripäevadel (vist nii?). Seal oli päris põnev. "Eks ta ole"-kad ja teised olid ka.

Nüüd mul jäid jälle küsimused painama.

Mis tundeid eriti üles kruttis, oli etendus "Kas sulle meeldib porno?" (oli vist nii?), mis on ka VAT-teatri repertuaaris. See on kahe-inimese tükk (+kaheks hetkeks ilmub kolmas ka) ja seekord mängisid Tallinna Tehnikaülikooli poiss ja tüdruk. Näitlejatöö (arvestades, et nad ei ole professionaalsed näitlejad) oli võrratu minu arvamust mööda! Ja need küsimused, mis üles kerkisid, panid sügavalt järele mõtlema. Peateema oli mõnes mõttes ehk siiski porno analüüs (on nii halba kui head), samas võis olulisimaks lugeda ka kahe võõra inimese progresseeruvat suhtlemist, seda, et nad avavad end teineteisele täielikult usaldades.

Kuigi ma ise pornot üksi küll ei vaataks, sest siis kaoks mõte ja kuigi ma pole üldse spetsialist, tekkis mul mõnede küsimuste vastu päris suur huvi:

Üks huvitav asi, mis kõrvu hakkas, oli see, et porno võib mõjutada poiste esimesi seksuaalseid katsetusi tugevasti ja et selle pärast ei pruugi poiss teha, mida talle meeldib. Arvatavasti on nii ka tüdrukutega. Ja oluline on, et esimene vahekord oleks ÕIGE. Tegelikult, arvan ma, et peaks olema selline, mida ei kahetse, aga kas oma eluarmastusega? Ma hästi ei usu, et see kõige parem oleks mõnes olukorras.

Ja see teema, et kui tüdruk on vahekorras kellegagi, keda nad otseselt ei armasta (ja sügavat armastust on elus arvatavasti vähe), siis võidakse ta kohe "litsiks" tembeldada, aga mida rohkem partnereid poisil on, seda "kõvem mees" ta on! Miks peavad naised vähem oma ihadele alluma kui mehed?! Kuigi arvatavasti on enamuse naiste teemakohased vajadused väiksemad meeste omadest ja naised suudavad oma seksuaalset käitumist rohkem kontrollida, ei tähenda see, et meid peaks eluks ajaks ühe mehe "omandiks" kuulutatama! Läbi aegade on mehed seda soovinud ja ma ei tea, kas asjalood on nüüdki palju muutunud (kuigi vist siiski on).

Oma "silmarõõmu" petmine on muidugi halb. Paljud meist on ehk pidanud sellele mõtlema ja mõned kahetsema, aga kas on sellistes asjades olemas üks-ühele olukorda? Ma mõtlen, et, jah, kui kedagi petta ja pärast see ära rääkida ja tobedad põhjendusi tuua, on jama lugu... aga vahepeal on ju nii, et tuleb valida kahe parima vahel. Näiteks olukord, kus oled oma poisiga/tüdrukuga kaua koos olnud ja järsku ilmub keegi uus ja huvitav ning sa ei tea, mida teha. Sa petad oma kaaslast, sest kirg on tugev, kuid hiljem mõistad, et tahad siiski enda omaga kokku jääda jne. (Ma ei õigusta ennast kuidagi, lihtsalt arutlen.) Selline olukord on minu arust vahepeal möödapääsmatu ja siin viibki just proovimine õigete vastusteni endas. Ma ei õigusta muidugi midagi kindlat, ärge must valesti aru saage!

Ja see, et kui ikka midagi "ei toimu", siis tunded lihtsalt kaovad pikapeale (mõnel lühema aja jooksul) ära. See on minu arust suur probleem tänapäeva nooruses.

Samuti mainis poiss tihti, et tema arust alandatakse pornos naist palju, aga tüdruk lükkas selle ümber, öeldes, et mõnikord see tõesti on nii, aga see on halb porno.

Komissaarovile ei meeldinud see etendus üldse, sest ta arvas, et see on mingi 13-14-aastaste teema, aga mina arvan, et seal oli oluliselt suures osas arutletud küsimuste üle, mis tõepoolest noort inimest keskkooli ja vanemas eas puudutavad. Enamusega saalist ja ka žüriist tundus minu arvamus kokku minevat.

Täna käisime klassiga Tallinnas ka... "Kalevipoega" vaatamas. Enne käisime Okupatsioonide Muuseumis, Eesti Päevalehe toimetuses ja KUMUs. Etendus ise oli meeletult hea! Minu praegune lemmik (kuigi need eelmised ununevad hästi kiiresti alati). Minu arvamust mööda oli lavastuse ja näitlejate meisterlikkuse tasakaal täielikult paigas. Kuna laval oli poolteist tundi pidevalt neli inimest, kes muutsid kogu aeg rolle ja tegid väga keerulisi nippe, siis tundus see minu jaoks ületamatu. Kuigi arvatavasti oli tükk tõsiselt pingutav, tundus see hästi kerge, õhuline ja huumor oli tasemel (üks koht pakkus üle, aga seda oli vaid hetk). Liisat nägin ka.

Tagasiteel lihtsalt laulsime. Hea oli!

2008-02-16T23:11:00.000+02:00

Kuidas me saame UNUSTADA seda, mis tehti meie vana(vana)isadele-emadele?! Ei saagi!

2008-02-15T19:18:00.000+02:00

Linda ütles täna, kui kahekesi söömas käisime, et kardab üksi kodus olla, sest mõtleb kogu aeg sellest, et äkki emme-issi surevad ära. Mina ütlesin talle, et see on rumal mõte, et seda ei juhtu enne, kui ta ise juba päris vana on ja et ärgu ta üldsegi nii mõelgu, sest muidu äkki juhtubki. Samas mäletan, et mõtlesin ise täpselt samamoodi...

Et inimelu on lühike, seda peab lihtsalt aktsepteerima. Aga mina näiteks kardan elu, õigemini tulevikku. Tahaksin ka sellist vanainimeslikku rahu südamesse. Nii, et väiksed asjad ei paneks muretsema ja halama. Nii jube on mõelda, et inimene seisabki täitsa üksi oma maailma vastu. Et võib lõpetada New Yorgis mõne maailmakuulsa ärimehe briljanditatud embuses, aga võib-olla hoopis nelja lapsega kusagil agulis. Ja seda kõike hoolimata andest või andetusest. Ja mõelge, siis on elu lihtsalt läbi kannatatud, läbi oldud, ilma mingisuguse võiduta, endast jälgegi jätmata. Ainuke õnn võib olla selles, (kuni inimlikkus (loe: tehnika (loe: näiteks aatompomm)) sellegi mõttetuks muudab), et kasvatad maailma kõdukihti.

Ja praegu ei teegi ma midagi selle nimel, et minust midagi järele jääks, ei anna ühiskonda üldse mingit vajalikku panust. Tahaksin seda siiski teha.

Aeg on liiga lühike! Umbes aasta tagasi tundusid aastad nii pikad, nüüd jooksevad need ülehelikiirusel ja lihtsalt kaovad. Miks öeldakse, et mälestused on head ja jäävad? Praegu tunnen, et need head mälestused, mis meeles on, teevad vanaduses ainult haiget, sest aega ei saa tagasi pöörata. Samas usun, et mu mõtisklused muutuvad kunagi täielikult, sest miks muidu öeldakse, et noorus ja vanadus on elu õnnelikeimad ajad? Igatahes tean, et keskeakriisi elan ma läbi täies mahus.

Eile rääkisime Maritiga pikalt-laialt juttu ja nii hea oli olla. Maritil on põhimõtted, tal on kord, temal ei lähe elamine aia taha, sest tema elul on (vähemalt praegu) distsiplineeritus. (See on üks asi, mida igatsen.) Ta ütles, et pärast seda, kui nad õega kodust ära läksid, on nende vanemad palju rahulikumad. Enne oli neilgi nääklemisi, (kuigi kindlasti mitte nii hulle kui meie peres), nüüd olevat ema-isa suhe kuidagi parem. Mina sooviksin ka, et mu vanemad selle rahu leiaksid (neil tuleb arvatavasti vähemalt 15 aastat oodata, enne kui Ats ära kolib), sest siis saab isa ehk ükskord elada oma elu, elada oma mõtetes ja rahulikult, nagu ta sisemas on. Ja võib-olla leiab siis ka ema aega oma närve ravida. Kuskil maal keset heinamaad, hästi-hästi soojas ja turvalises kodus. Äkki nad isegi leiavad üksteist uuesti.

Mina tahan ka nii. Mina tahan vanaks saades oma aega. Mõtlemisaega ja rahunemisaega. Seda on enne surma hädasti vaja, sest siis saad ju rahus minna. Siis saad endast mingit tarkust alles jätta. Tahan istuda kiiktoolis ja lugeda ja lugeda ja lugeda ja kirjutada ja lihtsalt mõelda ja tahan, et ma ei peaks üksi olema. Tahan, et mul oleks mehega selline side, et kui tema sureb, suren ka mina. Usun, et see on võimalik, sest kõik tuleneb psüühikast, aga kindlasti juhtub seda ainult väga vähestel juhtudel. Ma ei taha mitte kunagi üksinda magada, elamisest rääkimata!

Aga praegu tahan elada täiel rinnal! Kahju, et praegu seisneb see peaaegu ainult pidudes ja halbade kogemuste ärakogemises. Tahaks ikka kuidagi teistmoodi ka...

„Naised võivad küll pikka viha pidada, ent armuasjade pärast nad kätt kabuuri külge üldiselt ei pane.”

2008-02-10T20:07:00.000+02:00

Jesver, ma jälle istun siin… Peaks homseks matemaatika arvestuseks õppima, aga see on nii igav, et ma ei suuda süveneda!

Eile lugesin Päevalehest, et 77% naisi on aasta jooksul vägivalda kogenud,
viiendik seksuaalset ja et lähisuhtevägivalla kümnest juhust üheksa puhul on
tegu just naise kallal vägivallatseva mehega.
Muidugi tunnen, et on hea, et ise selliseid suhteid ei tea, aga natuke jube on ka, et need naised enamjaolt on edasi nende debiilikutega koos. Ju siis olude
sunnil.

„Postimees” ütles seepeale, et tarkade teadlaste uuringute kohaselt on meeste ja naiste vihastamisvõime ja agressioonitase küll ühesugune, kuid naistel on viha
kontrollimiseks paremad pidurid ja et need pidurid on neuroloogilised ning nende
tööd on võimalik eesajus jälgida.
Samuti on selgunud, et ülimalt agressiivsete ja antisotsiaalsete inimeste neis ajupiirkondades, mis vastutavad otsuste langetamise ja emotsioonide reguleerimise eest, on vähem hallollust kui kaaskodanikel.
Naiste ajudes on see regioon keskeltläbi pisut paremini arenenud kui meestel. See annabki naistele tugevama eneseohjeldusvõime.

Kui vägivaldsed inimesed juurdlevad moraalsete probleemide kallal, aktiveeruvad
nende ajudes erilised eesaju ja mandelkeha osad, mis ei osale rahumeelsete inimeste samalaadses mõttetöös.
Mehed on naistest ka evolutsioonist tulenevalt tõenäolisemad tapjad (arvatavasti on paljud selle üle ka uhked) ja veelgi suurema tõenäosusega sooritavad mehed oma veretöid kollektiivselt.

„Suurtes rahvusvahelistes sõdades täidavad inimesed peamiselt oma ametist tulenevat kohust. Institutsionaliseeritud sõdade võitlejad ei sõdi sellepärast, et nad on isiklikult agressiivsed, kuid ideoloogia, propaganda ja vastase mustamine võib siiski kasvatada «meie» ja «nende» vahelist barjääri, mis mõjutab inimeste moraalseid otsuseid. Selle tulemusena võib tapmine hakata tunduma lubatavana, mõnikord isegi õigena.” (Teadlane Linde)

13.-14. sajandil sooritati Euroopas 100 000 elaniku kohta keskmiselt 32 mõrva aastas ning 15. sajandil koguni 41 mõrva, sealt alates on tapmiste arv järjekindlalt
vähenenud. 20. sajandil tapeti igast 100 000 eurooplasest vaid 1,4 aastas. See ei tähenda, et me peaksime uhked olema, sest põhjused ja moraalinõuded on eri aegadel erinevad olnud. Seda arengut ei saa kirjutada meditsiini ega politseivalve edenemise arvele, sest mõrvade osakaal hakkas vähenema juba enne tõhusa korravalve ja tasemel tervishoiu ilmumist.
Tapmine kui indiviididevahelise konkurentsi meetod lihtsalt taandus palju tõhusama majandusliku edu taotlemise ees ning kohtusüsteemi areng muutis tapmise
omahinna veelgi kõrgemaks. See tähendab, et ehkki evolutsioon on soosinud sõdalasi ja tapjaid, on tsiviliseeritud inimene siiski õppinud elama ka ilma tapmata.

Imelikult positiivsetes toonides lõpp oli sel artiklil, mis on küll igati hea.
Tegelikult, miks mind see teema eriti huvitama hakkas, oli see, et vaatasin eile Katu-Petuga „Matšpalli”. See on küll film, mida igati soovitan. Paneb mõtlema. Mulle kuidagi meeldis see lõpplahendus, kuigi mees tappis selle armukese ja vanatädi ära, põhjusel, et ei suutnud oma naist maha jätta ja kuigi tema pärast jäi süüdi hoopis mingi narkar. Aga see elu, mida ta ärast elama hakkas, tegi kõigile palju rohkem head kui see, mida ta trellide taga mädanedes oleks elanud.
Inimese mõistus keeb nii kähku üle…

2008-02-08T17:17:00.000+02:00

Huvitav kas mina hakkan ka kunagi päevi lihtsalt aknast välja tänavale vaatama?

On jah hiinlased!

2008-02-06T22:56:00.000+02:00

"Tule mu niuetevööle, printsess! [...] Ma vanasti küll nagu oskasin seda asja."

"Eks ta ole" oli eks ju hästi hea? Kõht sai trenni palju. Isegi kaks päeva järjest oli lõbus vaadata, homme ehk kolmaski. Kõik võiksid minna!

Aga järjest ahastamapanevamalt imelikumalt hurmav (hihihihh!) on see, et viimasel ajal olen täitsa metsapoole olnud. Õnneks on meil Mariaga mingi sümbioosne (?) teiseteise rikkumine käsil ja kaks pead on ikka parem kui üks.
Ja tegelikult oli eilne öö hämmastavalt mõnužžžžž! Kuidagi nii hea oli lihtsalt rääkida palju ja kuulata ka. Ameerika pankurite kohta sain päris palju põnevat teada. ;) Ja siis veel ühe põneva asja - ma elan nooruses! Olgem siis noored!

Naerda tahaks praegu! Natuke teengi seda siin üksi, emme naerab teises toas (üksi). Me oleme labiilse närvisüsteemiga nagu Kraana ütles. :P

Aga täna ma ületasin ennast ja ei läinudki sünnipäevale. Tegelikult oleksin tahtnud küll, aga kuna eilne nii pikale venis ja ma vajan und nagu väike laps, siis jäi seekord ära. Praegu on samas küll tunne, et võiks midagi nalja teha ja et järgmine nädal koos arvestustega on veel väga kaugel. Aga üldse oli täna selline hõljuv ja mitte üldse paha tunne kogu aeg. Nagu unenäos oleks. Kuigi mu unenäod (mida ma kunagi nõnda vähe nägin) on isegi käest ära läinud!

Head und, paipaipailjonks!

2008-02-04T18:17:00.000+02:00

Ma ei mõista, miks on hea, kui indiviid tõstetakse ülemaks kollektiivist? Seda on peetud Euroopa üheks peamiseks väärtuseks. Kui seda väidet lugesin, jäi halb tunne sisse kuidagi. Kui indiviid oleks ülem natsioonist, ei tohiks ju mingid seadused kehtida. Igaüks võiks tappa ja pilastada ja võimu võtta. Olemata see kindlasti ei jääks, sest paljud on kord juba niivõrd jõhkraiks sündinud.
Ja mis ühtsustundest me siis räägiksime? Kindlasti ei oleks terve maailm ühtne tervik, samuti nagu ta ei ole seda praegugi. Samuti soodustaks see kõike kapitalistlikku ja mulle tundub, et siis ei oleks mitte ainult prioriteedid sassis, vaid terve elusloodus ligineks hävingule veelgi kiiremas tempos, kui see seda praegu teeb. Selline suhtumine soodustab ju ometi täielikku egoismi, enesekultust!
Käesolevas "Sirbis" sattusin veel äärmiselt huvitava artikli otsa. Selles tõi aurot Hasso Kull välja tema arvamust mööda Eesti erinevad hääled Eesti kohta kariteeritult. Esimene oli veidi naivistlikult positiivne, kuigi pean tunnistama, et kaldun peaaegu täiesti seda pooldama. Ainult selles suhtes vaidleksin vastu, et EESTLASTE parim aeg pole minu arust mitte praegu, vaid oli 90. algul, kui polnud veel sellist täielikku vaimulõtvust ja iga 7-aastane ei võinud Sind lihtsalt heast peast, kui sa teda möödajoostes korralikumale suuvärgile manitsed, sellise sõimuga üle valab, et ahastus tuleb peale. See juhtus minuga jälle pool tundi tagasi. Miks võetakse väikeselt siiralt lapselt tema lapsepõlv ära?!
Teine hääl väitis: "Iga terve mõistusega inimene teab, et rahas peitub õnn. Õnn on rohkem seal, kus raha on rohkem. Eestis liigub raha vähe, seepärast tuleb see vähene kätte saada ja minna kuhugi, kus on rohkem raha ja elul rohkem mõtet..." Pärast seda hakkas juba väike ahastus peale tulema. Tundsin ära selle eelpoolmainitud Euroopa väärtuse ja mõistsin, et praegu suundumegi sellise mõtlemise suunas. Need kõik tuhanded, kes lähevad ja tagasi ei tule ja siis veel need tuhanded, kes tahaksid minna, aga pole võimalusi. Kas siis sellist Euroopat me tahtsimegi?!
Kolmas seisukoht lõi juba jalust nõrgaks (õnneks istusin): "Eesti on õnnetu nurgatagune, suure maailma kolgas. Siin pole mitte midagi teha, sest tegelikult toimub kõik kusagil mujal. Isegi kliima on meil täiesti mõttetu. Kõik tunded ja mõtted muutuvad tõeliseks, kui nad on sõnastatud inglise keeles. Internet on peaaegu ainus lohutus. Raha on vaja vähemalt nii palju, et pääseks üle piiri. Saaks siit sitasest Eestist ükskord ometi minema." Mulle aitab sellest! See on nii rumal. See on inimese tobeda arenguiha tulemus, see on amerikaniseerumise vili ja inimese väiksuse rõhutamine. Kurat võtaks, milleks minna kuhugi, kus Sa ei ole perekonnaliige, kus kellelgi Sinust sooja ega külma ei ole?! Võib tõesti olla, et Las Vegase kasiinos saab koristaja rohkem palka kui Eestis õpetaja, aga milleks unustatakse kõik teised väärtused peale raha!!!!???!!!! Saaksin aru, kui keegi potensiaalikas läheb kuulsust otsima, sest tema lapsepõlveunistus on vallutada punaseid vaipu. Aga raha! Raharaharaha! Milleks kõik inimlik (ei, see sõna tundub vastiku ja määrdununa!)... milleks kõik tunnetuslik ja südamest tulev kadunud on?!
Viimane üldistatud inimeseloom arvas, et Eesti on ajutine! Et kõik see vähene hea, mis Eestis on, on saavutatud venelaste arvelt ja samas on rikutud venelaste inimõigusi! "... Meile, venelastele, esitatakse absurdseid nõudmisi, näiteks et õpiksime eesti keelt, kuigi seda on võimatu õppida. Kui see AJUTINE OLUKORD lõpeb, mõistavad kõik, kui head ja ilusad meie, venelased tegelikult oleme." Ma ei jaksa enam ärrituda.

Tean, et minu maailmapilt ei ole, ei saagi olla täielikult väljakujunenud, aga ometi mõistan, et elan täiesti manduvas ühiskonnas. Teaduste meeletu areng kiirendab meie füüsilist lõppu, (ja ei saa lootma jääda teadlaste eetiliste piirideni), kuid palju hullem on see degenereeruv ja globaalne ajupesu, see harimatus ja hoolimatus.
Jah, praegu on olemas veel päris palju häid inimesi ja mulle on antud nende keskel kasvada, kuid kes teab, mil nemadki, mil mina ise kaotan peas täielikult kõik moraalinormid (kui sõnavabadust kasutan ehk juba isegi üle normi piiri).
Vähemalt ühte ma tean! Ma ei taha näha, kuidas mu lapsed (kui kunagi nii peaks juhtuma) enam eesti keelt ei räägi ja jaapanlasele mehele lähevad ja lasevad oma lastelastel Antarktika sulamise tõttu uppuda, nagu teevad juba praegu paljud jääkarud (ehkki on sada korda üllamad olendid, kui inimesed). Pigem juba praegu maailm lihtsalt õhata!

Kiri on oluline, pühapäevaeestlased!

2008-02-03T22:09:00.000+02:00

Milleks inimesed blogi peavad?
Enamjaolt ehk selleks, et omi mõtteid edastada. Selleks peab oskama kirjutada. Mina ei oska köitvalt kirjutada. Ja mul ei ole selliseid mõtteid.
Õigemini on mul palju mõtteid, aga need lähevad kohe minema ja asenduvad uutega ja üleüldse on peas mingisugune veidrate mõtete virvarr (kirjutatakse vist nii?). See ajab alati parajalt segadusse.
Tegelikult enne mõtlesin, et mulle ei meeldi palju, et blogid olemas on, aga nüüd sain aru, et kõike ei saa endale sahtlisse kirjutada. Kõik ei ole nii hea, et seda traditsiooniliselt jäädvustada. Päevikusse ja värki, ma mõtlen. Ja nii tore on, kui vahel saab end välja elada ja oma tühiseid väiksed mõtted veidikenegi korrastada.
Tegelikult praegu ma elasin ennast ka välja, sest just hetk tagasi (kuigi ma sellega ei tegele) lugesin ühte väga-väga head kirjutist. Ma ei saa öelda, et kõigega sajaprotsendiliselt nõus olin, aga kirja võlu (ja kiri on ometi võluv! Kiri on oluline! Kiri on meie kultuuri alus! Eesti keel on ilus! Pole mõtet globaliseeruda, sest meil on midagi hoida. Meil on hoida meie ise! Sest meie ise olemegi Eesti...) igatahes paelus. Ja mulle meeldib nii.
Peaksin praegu hoopis majandust õppima, (Täielik bürokraatlik jubedus, aga vähemalt saab Kertuga istuda!) aga kui millestki vaimustun, ei saa teist asja käsile võtta.

Ahhh, aitab jubaaaa!

Pailjonks.

Suvi...

2007-06-11T22:45:00.000+03:00

Oeh.. ma siin istun, siin Margi juures ja vaatan, kuidas nad pokkerit mängivad ja suhteliselt ahastus on peal sellest.
Nüüd siis see paljuoodatud suvi, mis algab kahe järelarvestusega. Õudne. Nii kaua peab veel kooli-lainel olema.
Helen ja Eini ja need tulid ka ja siis nüüd ma nii tahan neid näha veel enne. Igatsesin...=)

Oijah,
head suve!

Suvi tuli välja.

2007-06-06T20:05:00.000+03:00

Nii ilus ilm ja meil on ikka veel see tobe kooli-ike. Arvestused ja värki. Aga seda on veel kõigest paar päeva (v.a. järelarvestus) ja siis on täitsa suvi.
Veider, et ma nii väga muretsen selle suve pärast. Üldse ei kujuta ette, kuidas ajast välja tuleb ja kuidas inimestest välja tuleb, aga vähemalt on ju suvi ja saab rutiinist välja.
Me (Karl, Liis, Marit, Maria, Ants, Hentsu, mina, Siret, Lauri, Helge) võitsime mingisuguse Euroopa blogi värgi ja nüüd me lähme Brüsselisse nendesse euro-majadesse ja see tundub nii-nii põnev millegipärast. Ja üldse on mul meeletult vahva ja ettevõtlik klass. Parim, mida loota saab peale Mart reiniku Gümnaasiumi endise 9. A.

Nii et nautigem, aga ärgem suvega loodriteks muutu, eks?!

2007-04-06T12:13:00.000+03:00

Inimesed on nii erinevad. Nende teed ja sõnaseadmised ja sõbrad ja olemine ja üksiolemine ja ajakasutus ja olulised asjad ja elustiil ja kõik.... Ma ei kujuta ette eestlast, kes saab Eestile midagi ette heita, kuigi ma näen neid iga päev. Nad ei mõtle minevikust vaid loevad Õhtulehest mingeid artikleid ja on kindlad, et nii see kõik ongi. Nad ei mõtle, kas Eestist äraminekul on mõtet, nad ei uuri tausta, nad ei ela sisse... nad nagu elaks ainult kritiseerimiseks. Võtame kasvõi meie poliitika... ajalehed kajastavad pidevalt, kui loodrid on poliitikud ja kui halbu otsuseid nad teevad, aga kuidagi peab ju ometi riik püsima! Riik püsib õigete otsuste toel, mida on väga palju rohkem, kui neid halbu. Tuleb minna asjade sisse, enne kui neid halvustada. Enne tuleb asju uurida. Kui mingisugune venekeelne peldikuküürija lubab endale (väike laps süles) ütelda, et ei ole rahul Eesti valitsemisega, sest me oleme natsid ja seda AK-s, siis vabandage väga, aga palun tõmmaku uttu! See, mis Eestis umbes 18% elanikel on, on võõra riigi ideoloogia. Õigemini on see neile peale surutud mitte enam eksisteeriva riigi poolt ja nad ei saa aru... nad ei saa midagi aru! See ei ole aktsepteeritav ja selle ideoloogia poolt meile tehtud represseeringud ei ole unustamiseks! Vabandust... läksin jälle närvi, aga see on teema, kus ainult närvi minna saabki. Olgem eestlased...!

Tere hommikust, Kollane Koer!

2007-03-28T17:47:00.000+03:00

Hihii... ma nüüd kirjutan siia ka. Ennemalt ei olnud tahtmist.
Tegelikult lugesin ma Kertu blogit ja selline kevad tuli nüüd sisse. Ja ilus ilm on ka. Ja ma tulin koolist ka ära veidi ja siis ma nüüd kannatan süümepiinade all.
Niiet siis... TERE!
Ja ma lähen nüüd "Lucast" lugema. Kevin Brooksi autorindus on sellel raamatul.Nii hea raamat, et ma lausa palun teil seda lugeda. Muidugi... mind ajab nutma ka, aga Teid ei pruugi.

Metsik.